Alar Ojastu ETV Terevisioonis "Miks teenindajad ei naerata?"

Alar Ojastu ETV Terevisioonis "Miks teenindajad ei naerata?"

Kas inimesi saab tõesti naeratama õpetada? Vaata: www.Eduelamus.ee

Ma ise usun, et õigem on küsida, miks inimesed ei naerata ja miks osad siiski naeratavad? Vastus on mõlema küsimuse puhul suhtumine ellu ja tähendus, mille inimene oma elule igapäevaselt annab. Seega võib töötajad, sõltumata sektorist jagada kolmeks:

1) Inimesed, kes naeratavad, sest neile meeldib nende töö ja nende rolli väljakutsed haakuvad nende isikuomadustega.

2) Inimesed, kes EI naerata, sest neile loomuomaselt ei sobi nende töö. Neid inimesi ei ole võimalik ka õpetada naeratama, sest nende isikuomadused lihtsalt ei võimalda seda. Neil puudub kõik loomuomane selleks, et näha asju positiivses valguses ja nende tugevus peitub hoopis negatiivse märkamises. Siia alla kuulub kindlasti ka suur osa netikommentaatoreid, kelle tugevus on just nende negatiivsus. Mida ma mõtlen selle all, et nende "tugevus on negatiivsus?" Just nagu maailmas on piisavalt ameteid, mis nõuavad elu-jaatavat suhtumist (teenindaja) on olemas ametid, milles skeptitsism on kasulikum kui optimism (uurija, maksuametnik jne). Et sellised inimesed teenindajana ei töötaks, peavad vastutust kandma tööandjad, kes võiksid eelnevale kogemusele tugineva palkamise asendada isiksuse testide ning rolli-eelduste kaardistamisega.

3) Inimesed, kellele töö iseloomule tuginedes küll sobiks, kuid kes on hakanud uskuma, et teenindaja töö ei ole "korralik töö." Kellele on vanematelt, meediast või koolist tekkinud uskumus, et teenindaja võrdub see, kes muuga hakkama ei saa. Ehk need inimesed on "kapist" välja tulemata potentsiaalid, kellele on võimalik näidata, et teenindajana tipptaseme saavutamine, on eeldus kõikidel teistel aladel tippu jõudmiseks ja kes hakkavad naeratama mitte selle pärast, et neid õpetatakse, vaid selle pärast, et nad leiavad põhjuse miks naeratada.

Autor: Alar Ojastu
Aufrufe: 6810